Koola poolsaar on nn. Skandinaavia tiigri saba, mis kuulub Venemaale. Suurem osa poolsaarest asub põhjapolaarjoone taga. Kohale sõitsime rongidega Tallinn-Peterburg ja Peterburg-Murmansk. Maha läksime Murmanski rongist Imandra peatuses, mis jääb Hibiini mäestiku servale. Rongis oli rohkelt teisigi matkajaid nii jalgrataste kui kokkupandavate matkasüstadega. Matkajaid oli nii Peterburgist, Moskvast kui ka Ukrainast. Sai nendega koos laulujorugi üles võetud. Enamik teistest matkajatest läks maha enne meid.
07.08.08. Karastav hommik Hibiini mäestikus: paarikraadise veega jõe ületus. Eelmine päev olime pärastlõunal saabunud Hibiinide servale, vantsinud kolm-neli tundi ülesmäge ja jäänud telkima jõe kaldale.
07.08.08. Matkaseltskond: vasakult Jako, Tiit, Milena, Kristjan, Kristina.
07.08.08. Taamal jupike ühest Euroopa suurimast jävest Imandrast.
07.08.08. Jõudsime lumepiirini. Eestimaa suvi on heitlik, tihti on puudu soojusest ja päikesest. Kõik on aga suhteline - paariks nädalaks polaarjoone taha minnes ei tundugi Eesti suvi nii hädine, vähemasti lume sulatab meil suvi ikka ära!
07.08.08. Põhja-Tšorrgorri kuru - vaade tagasiteele.
07.08.08. Põhja-Tšorrgorri kuru - vaade ees ootavale teele. Matka kõige lummavam vaade.
07.08.08. Hibiinid.
07.08.08. Laskumine Põhja-Tšorrgorri kurult. Oli hea meel, et me siit tõusma ei pidanud, sest ilma kassideta oleks see äärmiselt keeruline olnud.
07.08.08. Täname oma matka ainsat sponsorit Livikot, kes varustas meid viie pudeli kütusega.
08.08.08. Valge triip üleval keskel on kuru, mille eelmine päev ületasime.
08.08.08. Kuelporri kontroll-pääste post.
08.08.08. Rivistus Kuelporri turismibaasis, kus saime üle mitme päeva korralikku sooja sööki ja täiendust kütusevarudele.
08.08.08. Selle joa nimi oli "Ilus" - Krassiivõi vodopad.
08.08.08. Põhjamaine suvi- taiga, joad, lumised kurud.
08.08.08. Kõrgmäestiku tõbi muudab inimeste käitumise ebapädevaks. Foto: K. Kasatkin.
08.08.08. Kolme peaga tuld purskav lohe. Foto: K. Kasatkin.
08.08.08. Sünkroontulepurskamise videojäädvustus. Video: K. Kasatkin.
09.08.08. Uus päev ja uued tipud ootamas.
09.08.08. Lõuna-Ristšorri kuru. Venelased on uskumatud inimesed: sattusime kokku seltskonnaga, kes oli mägedes rattamatkal! Rattaga sõitmisest neil seal muidugi midagi välja ei tulnud.
09.08.08. Akadeemiline järv.
09.08.08. Meie laager Akadeemilise järve ääres enne kõige karmimat ööd - hirmus tuul, mis painutas telgi seinad vastu põrandat ja lakkamatu vihmasadu. Foto: T. Vaasma.
10.08.08. Milena platoo serval. Ainuke pilt sellest karmist päevast, kui puhus tugev külm tuul, sadas vihma, lund, jäidet ja me pidime maha kõmpima meeletult pika teekonna, et jõuda mägedest alla tsivilisatsiooni rüppe.
10.08.08. Pärast raskeid päevi mägedes jõudsime Apatitõ linna Hotelli "Ametüst". Kontrastina telgieluga mägedes oli see kõige mugavam ja luksuslikum hotell kus ma viibinud olen.
11.08.08. Apatitõ linna vaade.
12.08.08. Lovozero asula on nn. Vene saamide pealinn. Nõukogude reziim hävitas saamide traditsioonilise eluviisi täielikult. Kurva mälestusena seisab keset asulat saami kultuurikeskus, kus vähesed endised "päris" saamid ja nende järeltulijad vahel kokku saavad ja üritusi peavad.
13.08.08. Umba küla - tore kaluriküla Umbjõe ääres Valge mere kaldal.
13.08.08. Valge mere äärsed külad on ainuke piirkond Venemaal, kus traditsioonilises taluarhitektuuris on mansardkorrustega ja kahekorruselised puumajad.
13.08.08. Umba küla paistis olema turvaline kogukond, kus vanad traditsioonid au sees - luud ukse taga püsti, järelikult ei ole pererahvast kodus
13.08.08. Umba küla.
13.08.08. Noor umbalane ehk umbvenelane.
13.08.08. Kalapüük on olnud ja on siiani Umbküla inimeste peamine tegevus.
13.08.08. Kohvik-baar "Ametüst" Umba uuemas piirkonnas. Käisime siin lõunastamas.
13.08.08. Tiidul tõmbusid silmad Valge mere rannal valgeks.
13.08.08. Näe, Jüri Öö. Turismitalu-laadses kompleksis Valge mere ääres polaarjoonel kaugel asustusest, asfaltteedest ja elektrist. Sinna jõudmiseks tuli sõita kitsastel ja auklikel pinnasteedel metsa vahel ja ka lihtsalt mere ääres liivarannal ning sõita läbi ojade ja väikste jõgede. Foto: M. Naar.
13.08.08. Vene saamide traditsiooniline talielamu. Tagapool posti otsas on toidu panipaik.
13.08.08. Lõõgastav hetk Valge mere ääres. Varem olen taolistes rannatoolides lebotanud troopilistel maadel palmi all, aga seekord põhjapolaarjoonel ja olemine mitte vähem nauditav. Foto: M. Naar.
13.08.08. Meie öömaja selles turimsitalu moodi asutuses oli varustatud igasugu toreda vanaaegse inventariga, mille hulka kuulus ka vedruga grammofon. Hubases soojas toas krigisedes-kahisedes mängiv plaadimasin ja murakaliköör lõid eriliselt õdusa ja meeldejääva olemise.
14.08.08. Turismitalus oli ka spaa - kilest püstkojas alt köetav alumiiniumvann, mis täidetud merevee ja rannast kogutud vetikatega. Väga omapärane kogemus oli seal soojas ja mädamuna järgi haisvas vees istuda ja laulu jorutada. Foto: K. Kasatkin.
14.08.08. Trikotaaž ja jalatsid ühes Valge mere äärses väikeses külas, mille nime ei mäleta. Foto: T. Vaasma.
14.08.08. Kaškarantsõ küla kirik.
14.08.08. Milleks näha vaeva rohu niitmisega, kui aias kasvab selline lilleväli. Vene külades muru niitmist kui sellist ei ole olemas. Kaškarantsõ küla Valge mere ääres.
14.08.08. Majad on vanad ja väsinud, aga lilledest ümbritsetud nii seest kui väljastpoolt.
14.08.08. Ametüstirand Valge mere ääres. Kel oli tahtmist otsida ja tuhnida ja kaevata ja kive koksida võis leida päris ilusaid kive.
14.08.08. See lillakas-roosakas mineraal ongi poolvääriskivi ametüst.
14.08.08. Varzuga küla, kus paiknevad Unesco maailmapärandisse kuuluvad ilma metalldetailideta ehitatud puukirikud. Meie Valge mere ranniku vallutuste kaugeim punkt.
14.08.08. Varzuga ei ole suur küla, aga kirikuid on seal mitu ja kõik nad on ühe platsi peal koos.
14.08.08. Kirikud seest toretsevad nagu Vene kirikutele ikka kombeks.
15.08.08. Tagasi kõrgtsivilisatsioonis Kandalakša linnas hotellis "Valge meri".
15.08.08. Puitprilllaud hotellis meenutas mulle lapsepõlvest lasteaiapäevi. Foto: M. Naar.
15.08.08. Kandalakša keskväljak, taamal meie hotell. Igasugu nõukaaegset sümboolikat leidub kõikjal rohkesti.
15.08.08. Venelased peavad traditsioonidest lugu - nii nagu ka külades, ei tunta ka linnades muru niitmist.
15.08.08. Sinine vagun. Tagasi Peterburgi sõites sattusime uhiuude vagunisse, mis varustatud elektrooniliste infotabloodega. Enam ei pidanudki peldiku ust minema katsuma vaid piisas pilgu heitmisest tabloole, et teada saada kas svaboodnõi ili saanjat.
