Teiste uskude esindajad mosheesse minna ei tohi.
Minarett Omaani pealinnas Masqatis.
Lahtiriietumine on alanud juba kodutrepil.
Omaanlased teavad.
Minarett jälle.
Omaani sultani kodu Masqatis.
Viiruki põletamise alus Masqatis.
Omaani pealinna Masqati linnaosa Muttrah.
Pea kogu Omaan on kas kivi- või liivakõrb või poolkõrb.
Tüdrukutele on lubatud ka värvilisemad riided...
...aga naistele ainult must.
Hommikusöök. Asi ei ole tegelikult nii hull kui esmapilgul tunduda võib. Tegemist ei ole rõveda äpardusega vaid lihtsalt kodust kaasa võetud kaerahelvestest tehtud pudru peal on annus datlimoosi, mis on välja pigistatud kilekotist, kuhu datlimoos oli pakendatud. Foto: M. Kangur
Mäed olid järsuveerelised ja tervahambulised. Järsu tõusuga kitsas tee kulges tihti kuristiku serval.
Snake kanjon.
Mägiküla.
Mart instrueerib noort omaanlast kuidas Kalevi kommi avada. Omaanlased üllatasid oma uskumatu külalislahkuse ja sõbralikkusega. Meid kutsuti pidevalt külla, pakuti kohvi ja datleid.
Omaanis on asulad seal, kus on vett. Vett suunatakse põllulappidele rennide süsteemi abil.
Datlipõld. Datlipalme kasvatatakse niisutatavatel terrassiastangutel. Dattel on mägikülades omaanlaste põhisöök.
Akvedukt, mis viib mägioja vett põllumaadele.
Sõit kuristiku- ja pilvepiiril.
Vaade.
Ehe vana. Omaani meeste põhiriietus on valge halatt ja silinderjas müts.
Noored.
Turul kauplevad vaid mehed. Naine üksi ei tohi turule tulla. Mees võib naise turule kaasa võtta, aga me ei näinud turul ühtki naist. Al Hamra turg.
Mõõk vööl ja karjusekepp käes.
Kitseturg Al Hamra linnas. Ost-müük paistis toimuvat oksjonilaadselt. Müüja vedas oma kitse ringi ja ostjad karjusid hindasid. Üks onu käis vihikuga ringi ja märkis tulemused üles.
Mudalinnaosa Al Hamra linnas.
Lõunasöök.
Poiss jalutab kitse mudalinnaosas.
Mudast trellid.
Mudalinnosa on praeguseks maha jäetud. Riik ehitas inimestele paremast materjalist majad. Mudamajad vajavad palju hooldust, eriti pärast suurt vihma, aga suurt vihma tuleb kõrbes vähe.
Sõit ajutise jõe ehk vadi põhjas. Renditud ländkruiserid said korralikult vatti. Foto: K. Indus
Kanjon.
Rivistus. Poisid poseerisid hea meelega. Tüdrukuid ja naisi ei ole viisakas pildistada ja nad ka ise hoiduvad sellest.
Gränd känjon.
Igati aus kraav oli see Gränd känjon, oma kilomeeter sügav ja mitu kilomeetrit lai. Pole ime, et neil seal nii kuiv on kui nad selliseid kuivenduskraave kaevavad.
Vana kuivand kadakas. Oli ka elusaid kadakaid, mille vanuseks hinnatakse kuni 1000 aastat.
Tõus Omaani kõrgemasse tippu kulges kraavi serval.
Mägi sai otsa. Ma ei läinud sealt alla. Foto: M. Reimann
Vaade tipule.
Omaani ja ühtlasi kogu Araabia poolsaare kõrgeimas tipus - Jabal Shams, ca 3000 m. Seal pilveudu sees ilmselt hakkas paradiis. Või põrgu, kuidas kellelegi.
Potitehas Bahla linnas.
Menüü. Omaanlased ise söögikohti ei pea, seda teevad indialased, pakistanlased ja muud sisserändajad. Peamine söök on praekana riisiga. Riisile on lisatud ohtralt chillit, kardemoni, nelki, kaneeli ja muid vürtse. Kohalikud söömisel nuge-kahvleid-lusikaid ei kasuta ja riis pigistatakse peos plönniks kokku enne suhu panemist.
Al Paks El Margareeta Nizwa linnas.
Al Paks El Margareeta katusel.
Perekond.
Nizwa vanalinn.
Ida ja lääne kultuuri sulam - installeerisin Omaani mütsile noka. Foto: M. Naar
Kaamli transport.
Ehe vana.
Auto lukustamine Mr Beani stiilis.
Kolm idamaa tarka Wahiba liivakõrbes. Foto: M. Naar
Beduiinid. Foto: K. Indus
Beduiinitalu.
Portree kaamliga.
Kõrbelaevad.
Esimene hommik liivakõrbes.
Suurte poiste ja tüdrukute liivakastimängud. Foto: K. Indus
Kõhuli. Foto: M. Naar
Tüüne düün.
Hüpe. Siin mul õnnestus autoga maa külgetõmejõust üle olla. Foto: M. Kangur
Düünikunn. Foto: K. Mänd
Laviin.
Düün.
Teekond.
Talisport. Foto: L. Puusepp
Navitrolla maastik. Kaamlid on puu võra altpoolt sirgeks püganud.
Düün on järsu nõlvaga ja üle kolmekümnekraadises kuumuses selle otsa ronimine tõsine katsumus - 1 samm edasi kolmveerand sammu tagasivajumist.
Düüni tipus.
Düüni otsa ronimine tasus ennast ära, sest vaade oli võimas - igav liiv ja tühi väli. Kõige vasakpoolsem kribal on meie ländkruiserite kolonn.
Düünid kulgevad paralleelselt põhja-lõuna suunaliselt. Kahe düüni vahe on umbes 1,5 km. Düünide vahe on tasane ja tihedama liivaga ja seal saab ländkruiseriga päris isukalt uhada.
Düünijooks. Võrreldes üles ronimisega võttis alla jooksmine väga vähe aega ja vaeva kuid oli selle eest väga lõbus. Foto: K. Indus
Uudishimulik kaamel.
Beduiiniküla kaugel Wahiba kõrbe sügavustes. Valge inimene siia naljalt ei satu.
Loojang kõrbe servas.
...
Tee.
Aga meie tulime lõpu poolt.
Jaht seepiatele. Läbisime Wahiba kõrbe ja jõudsime India ookeani rannikule.
Sai seepia kätte.
Vaalaraibe.
Kaluriküla.
Kõrb ja vesi kõrvuti.
Kõrbelinn.
Kõrbelinn.
Omaanlanna.
Merikilpkonn munemas.
Äsja koorunud merikilpkonn rühkimas ookeani poole.
Merikilpkonna pesalohud.
Merikilponnad on rankelt kaitstud, neile ei tohi fotosid viia ega neist eemale hoida.
Sur'i linna piirkond on tuntud oma laevaehituse poolest.
Tõeline Water Closet - laeva peldik rippumas üle parda serva vee kohal.
Metsikud kõrvekõrvitsad.
Kaubandusasutuste sildid sisaldasid alati ka inglise keelset nimetust.
Kiviaja arvutikauplust ei märganud.
Toidupood.
Kõrbes on vähe süüa, peab kasutama nutikust. Nii arenes ka kaelkirjak.
Mägiküla kanjoni veerul.
Eesel.
Külatänav.
Mägironijad.
Vaade külale kanjoni teiselt veerult.
Vadi Wadi Ash Shab. Jalutuskäik selles kanjonis lõppes ujumisega koobastes.
Igati aus lohuke, oma 140 m sügav pidi olema ja selle põhjas maailma suuruselt kolmas koopasaal.
Aus pood.
Kolm sõpra.
Numbrimärk.
Naftariigis jala ei käida.Omaani ekspeditsiooni reisipäevikut saab lugeda: http://egs.ee/egsn/?pageid=84&up=5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar